Ühel hommikul, kui ma autos Christianit (mees Pärnust, kelle Jumal üleloomulikult selle kuu jooksul elavale usule tõi) ootasin, et temaga koos trenni minna, lugesin ma Pauluse kirja filiplastele. See tekst kõnetas mind sügavuti ning eriti Fl 4:6-7, milles Paulus kirjutas: “Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.” Viimane kuu just selle salmi ellu rakendamisega olengi üritanud tegeleda.
Ma ei tea, kuidas on sinuga lood, kuid oma fookuse Jeesusel hoidmine on vähemalt minu jaoks püsiv ja peamine väljakutse. Nii lihtne on keskenduda kellelegi või millelegi muule. Ühest küljest ei ole ma eriti muretseja tüüp, kuid sellest hoolimata möödus jaanuari kuu minu jaoks isiklikult 3-4 küsimusele selge vastuse otsimisega. Mõnes küsimuses kogesin selget Jumala rahu, mõnes on küsimused jätkuvalt õhus, kuid kõige selle keskel mõistsin, et minu roll on vaid oma vajdused Jumalale teatavaks teha läbi palve ning ülejäänud Jumala kätte usaldada. Selle aasta jooksul saavad kõik need küsimused varem või hiljem vastuse ning loodan selle aasta uudiskirjadega põnevaid tunnistusi teile jagada.
Kui vaadata aga veel laiemat pilti, siis teeb tõesti tänulikuks see, et meie koguduses on kasvamas peale uus generatsioon noori juhte. Kui Jumal lubab, siis järgmise 4 kuu jooksul võime näha vähemalt 4 uut kogukonda sündimas, mis on midagi, mida oleme kaua oodanud. Lisaks avab Jumal üleloomulikult uksi. Juba sellel kuul kohtume Jüri Gümnaasiumi aulas, mis tundub üsna müstilisena, kui mõelda meie koguduse arenguloo peale, kuid ju on Jumalal midagi suurt plaanis. Ka laias pildis läbi M4 (Eesti koguduserajamisi koondav võrgustik) on hetkel 5 potentsiaalset kogudust rajamisprotsessis. Seega Jumal ei ole lõpetanud veel Eestimaal ning ei ole ta ka lõpetanud sinu elus. Parim on alles ees!
Lumist veebruari kõigile ;)
Jakob