fbpx Minu suhe Piibliga | 3D kogudus

Minu suhe Piibliga

Reede, 1. märts 2019

Eeskuju. See oli kindlasti minu esimene tõukejõud raamatute raamatu juurde. Lapsena nägin, et Piibel mängib ema elus olulist rolli ning tahtsin tema moodi olla. Oma seitsmendaks sünnipäevaks oli mul kaks soovi - koolikott ja Piibel. Saingi mõlemad! Ema kinkis mulle väikse siniste kaantega Piibli ja kuigi ma ei mäleta, mida sealt lugesin, usun, et kindlasti seda ikka tegin. 

Järgneva 10 aasta suhtes pole mul Piibliga erilisi mälestusi, olukord muutus, kui liitusin Oleviste kogudusega. Olin selleks ajaks näinud oma venna elu pealt, et elu Jumalaga on põnev seiklus ning igatsesin, et ka minu üksluine elu võiks saada muudetud. Ja saigi, see juhtus 2010. aastal Oleviste suvelaagris ning sestsaati jäin Olevistesse käima. Olgu öeldud, et elasin sel hetkel Võrus, nii et kirikus käimine tähendas nädalavahetuse kohta kokku küll 8 tundi bussisõitu, aga olin nii suures vaimustuses noorte kristlaste osadusest, et ei näinud seda vahemaad ja neid bussisõidutunde üldse takistusena. Olin põnevil iga nädal Tallinnasse mineku suhtes, et olla osaduses kogudusekaaslastega.

Mäletan, et Olevistes ikka mitmed noored jagasid igapäevastes vestlustes, kes mida Piiblist loeb ja see andis mulle väga suure motivatsiooni Piibel uuesti kätte võtta. Lugesime Piiblit ka kodugrupis, samuti oli Olevistes piiblitunde ja kursuseid, et paremini Jumala lugu tundma õppida. Kõik need mängisid olulist rolli ja olid õpetlikud, aga selleks, et mul endal sügavam suhe Piibliga tekiks, oli midagi veel vaja. Keskkoolis jäin tihti haigeks, sest mul oli krooniline mandlipõletik. Et organismis elas ravile allumatu bakter, olin pidevalt väikse palaviku ja väsimusega, pidevalt antibiootikumiravil ning aina tihemini jõuetu, et üldse kodust välja minna. Aktiivse inimesena oli see äärmiselt frustreeriv. Minu toonane noortejuht ja ta abikaasa käisid mul sellistel päevadel ikka ukse taga, viisid Statoili piparmündikakaod jooma, vestlesid minuga ja siis viisid tagasi koju kosuma. Ent omajagu oli selles ajas ka üksildust koduseinte vahel. Ja just see igavus ja olukorra paratamatus panid mind Piiblit lugema.

Lugesin just siis kodus haigena esimest korda Uue testamendi otsast lõpuni läbi. Evangeeliumid olid mõistetavad, Pauluse ja Peetruse kirjad niisamuti, aga siis lõpus oli täielik õudusjutt - Ilmutuse raamat. Tundus üleliigne, aga noh, okei. Mis sinna ikka parata. Veel lugesin Jesaja raamatu läbi, teadsin, et see on raamat, mida Jeesus kõige rohkem tsiteeris. See oli vägev elamus - loed kümneid ja kümneid peatükke sellest, kuidas rahvas eksib, läbi kukub ning ootab lunastust, ootab andestust ja oh kui suur on rõõm ja kergendus, kui raamatu lõpupoole tulevad ettekuulutused Jeesusest, kes kehastabki Jumala täiuslikku lunastust. Kuidas elud ja saatused saavad muudetud! Niisamuti oli Jeremija raamat neid kontraste selgitav. Veel oli huvitav näha ühe kannatusloo arengut Iiobi raamatus, leida üks "romantiline draama" Ruti raamatust, lugeda sõnakuulelikust Eelijast, kelle kaudu Jumal tegi imesid, Kohtumõistjate raamatust. Piibel hakkas mulle vaikselt avanema.

Millalgi siis sai Oleviste noortetöö oma esimese aastase visiooni "Piibel sajaga läbi!". Ühise lugemiskava alusel lugesime siis suurema seltskonnaga terve Piibli läbi. (Huvi korral leiad selle lugemiskava Onoorte kodulehelt SIIT.) Lugedes siis esimest korda Moosese raamatuid, Ajaraamatuid ja muud Vanast testamendist mäletan, et seal olid aeg-ajalt pikad ja tüütud põlvnemiste nimekirjad, et sellele sündis see ja sellele sündis see jne jne jne. Tundus, et Piibel vajanuks ehk rohkem toimetamist, näiteks selliste nimekirjade väljavõtmist. Kui liiga palju pöörata tähelepanu sellistele kirjakohtadele, mis ei kõneta, ja kui siis nende kohta ise tausta või põhjuseid ei uuri, võib tekkida tunne, et Piibel ongi ajast ja arust. Aga kes süveneb ja palub, et Jumal oma Vaimu kaudu juhiks ja kõnetaks, leiab kasulikku küll ja veel.

Mõtisklesin toona palju sellele, et milleks üldse Piiblit lugeda. Üks aspekt on üldkultuuriline - et teada, mida tähendab näiteks "saalomonlik tarkus". Aga veelgi suurem ja mõjusam põhjus on, et aru saada, mis on reaalsus, mis on tõde. Piiblis kirjasolev on aidanud mul leida ja kinnitada enda identiteeti Kristuses. Jumala Sõna aitab mul isegi enda mõtteid filtreerida ning välja tulla enesehaletsusest ja perfektsionismist. Ma ei usu kõike, mida ma mõtlen; ma ei usu kõike, mida kuulen või meediast loen, aga ma usun seda, mida Jumal oma sõnas on öelnud. See teeb minu elu palju tasakaalukamaks ja selgemaks. Muidugi ei suuda ma Piiblit täielikult mõista, aga ma saan seda Jumala abiga pidevalt avastada.

Püüan hommikuti enne kõike muud infot justnimelt Piiblit lugeda, et häälestuda päevaks ning seada fookus paika. Meenutada, et Jumal on see püsiv ja kõikumatu vundament, kellele tahan oma elu ehitada. See ei tähenda pelgalt seda, et eelistan Piiblit Facebookile või Postimehele, vaid sedagi, et kui mul on võimalus ka kellegagi suhelda või lugeda näiteks mõnd oma tulevase abikaasa kirjutatud armastuskirja, ma püüan võtta esimesena ikkagi Piibli kätte. Lihtsalt et endale meelde tuletada, et elu käib üles ja alla, aga igapäevaselt ja igavesti hea on ainult Jumal. Just nagu Jeesus Mäejutluses rääkis: kes iganes Tema sõnade järgi elab, ehitab oma elu kaljule. See, kes ei võta kuulda ja teeb oma tahtmist, ehitab elu liivale. Tulevad vetevood ja liivale ehitatud maja varisemine saab olema ränk, kaljule ehitatud maja jääb aga püsima (Mt 7:24-27). 

Eriti hea on seda vundamenti laduda koos teistega. Meenub eelmisest aastast üks periood, kus tundsin end süüdi, et ei leia inimestele, Piibli lugemisele ja liikumisele töö kõrvalt nii palju aega kui tahaks. Enesehaletsusest jõudsin õnneks asjaliku lahenduseni, pannes need asjad kokku. See nägi välja nii, et kui keegi tahtis minuga kokku saada, ütlesin talle, et veedaksin hea meelega koos aega küll, aga tunnen oma elus ühtlasi väga suurt vajadust ka Piibli lugemise ja liikumise suhtes - sellest lähtuvalt saan kohtuda ainult siis, kui saame oma jutuajamise emma-kummaga ühildada. Alguses mulle endale veidravõitu tundunud lahendus osutus päris viljakaks ning aitas ühtlasi ka sõbrannadel rohkem liigutada ja Sõna lugeda. Ühtlasi pani see mind evangeelses mõttes proovile, sest otsustasin, et ka mittekristlastele annan need valikud. See nõudis aga iseendalt küsimist ja läbi katsumist - kas Piibli lugemine on miski, mida ma tõesti tahan ja tean, miks tahta ja oskan seda esitleda või on see miski, mida siiski teen käsumeelsusest ja häbenen?

Kui me Randoga suhtesse astusime, otsustasime, et igal kohtumisel loeme koos ka Piiblit, kui võimalik. Alguses oli selline kahekesi Piibli lugemine veidi kohmetu, aga juba kolmandal ja neljandal korral ja sealt edasi andis tunda, et oma mõtete jagamine ning üheskoos Jumala tõdede tundmaõppimine liidab meid väga sügaval tasandil. Kui meie kokkusaamised muutusid tihedamaks ning abiellumise eel hakkas lauale tulema aina enam olmeküsimusi, korraldamist ja kohtumisi üksteise pere ja sugulastega, siis nõudis ühiseks Piibli lugemiseks aja leidmine juba suuremat pingutust ning polnud vahel enamikel kordadel tehtav. Ent seda parem, et oli standard, mida igatseda ja mille poole püüelda. Regulaarsel koos lugemisel aga siiski oli palju kõrgem kvaliteet siis, kui me olime ka omaette Jumalaga 1:1 aega veetnud ja Piiblit lugenud üksi olles. Sama printsiip kehtib ka kogukonnas - iseseisev aeg Jumalaga täidab ja varustab, et Sul on, mida jagada ka teistega. 

Ja kui tekib küsimusi, on hea ikka infot juurde otsida ja küsida kas või kogukonnajuhilt. Meenub kord üks kogunemine, kus lugesin teismeliste tüdrukutega Piiblit. Võtsime ette Jaakobuse kirja, mis minu hinnangul tundus üks praktilisemaid nende jaoks selles hetkes. Pärast osadust ütles üks neidudest, et tal jäi üks kirjakoht kripeldama - nimelt et kuidas saab olla, et Jumal käseb inimesel olla pika vihaga. Vaatasime siis koos teksti uuesti üle ja salm ütles: "Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama." Ilmnes, et sõna "pikaldane" oli lihtsalt võõras ja jättis vale mulje. See on ehk lihtsavõitu näide, aga sarnaselt võime sattuda segadusse ka keerulisemate teoloogiliste teemadega ning oma eksiarvamustes arendada Jumalast pilti, mis tegelikult pole piibellik. Nii et arutagem ikka kogukonnajuhtide ja pastoritega ka, kui midagi jääb mõistetamatuks.

Loodan ja palvetan, et väike sissevaade minu kogemustesse annab Sulle indu ise Piibel kätte võtta ja avastada, mis Jumalal Sulle öelda on. Kõige parem on igal juhul, kui Jumal ise veenab oma Sõna lugemise vajalikkuses ja vägevuses. "Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja." (Hb 4:12) Head ja viljakat avastamist!

Hele-Maria