Oli kord üks maa, mille rahvas vaevles suures näljas ning keegi ei teadnud mida teha. Selle riigi õunapuud oli sellest liigutatud, eriti kui nad nägid nälgivaid lapsi, ning otsustasid, et nad peavad olema osa probleemi lahendusest nõnda, et iga puu kasvatab rohkem vilja inimeste toitmiseks.
Ühel puul oli eriti selge visioon saada suurimaks ja produktiivseimaks puuks sellel maal, mis toidaks sadu inimesi. Ta sirutas oma oksad nii laiaks kui suutis ja juured nii sügavale kui sai ning tõepoolest, nii ta kasvaski väga suureks. Suur puu sai sedavõrd produktiivseks, et kandis rohkem vilja kui ükski teine puu. Lisaks ei lasknud ta ühelgi õunal maha kukkuda, vaid ootas kannatlikult viljakoristuseni. Paljud lapsed said selle puu viljast toidetud. Suur puu sai nii imetlusväärseks, et teda hakati kutsuma megapuuks ning paljud tulid teda vaatama, et mõista, kuidas ta nii suur ja viljakas saab olla. Aga megapuu oli saanud nii suureks, et ta oksad olid koormatud ning vahel ka lausa murdumas, mis omakorda aeglustas tema tootlikkust. Kõige enam häiris aga megapuud mõistmine sellest, et ta oli maksimaalse kasvupotentsiaali saavutanud ning ükskõik kui palju ta üritas, ei suutnud ta rohkem õunu enam kanda. Nii jäigi see megapuu edasi viljakaks, kuid ajapikku hakkasid inimesed otsima uut suurt puud, mida imetleda.
Samal ajal oli seal maal veel üks õunapuu. Ka tema oli liigutatud näljast ning soovis toita abivajajaid. Aga selle puu vili polnud kümnendikkugi sellest, mida suur puu kasvatas. Lisaks tundis ta piinlikkust, et osa tema õuntest kukkus sageli maha ning need läksid mädanema enne kui viljakoristus aeg käes oli. Ka inimesed ei pannud seda puud tähele, vaid kõndisid mööda megapuu otsingute lootuses. Nii hakkas väike õunapuu ennast haletsema ning kinnitas endale, et tema küll ei suuda paljusi näljaseid lapsi aidata. Vaadates suurt puud tundis ta ennast veel rohkem ebaõnnestunumana ning isegi natukene kadedust, aga ta ei tahtnud seda iseendale tunnistada ning seepärast kinnitas vaid, et asi on pinnases, kuigi südames ta teadis, et see tegelikult nii pole.
Ühel päeval kui väike puu jälle nukralt maha vaatas, märkas ta, et mitte kaugel tema juurtest, kasvas üks väike beebipuu. Tema esimene mõte oli: “See veel puudus, jagada kellegagi seda kehva pinnast?!” Väike puu mõtles endamisi: “Ilmselt lähevad ka meie juured sõlme ja lisaks varjab see beebipuu osa päikest minu eest ära.” Nii kasvaski väikse puu frustratsioon nii suure puu kui ka beebipuu suhtes. Korraga tabas teda aga nagu välk selgest taevast (mis on puu jaoks päris hirmutav) - ta mõistis, et beebipuu oli tema enda maha kukkunud õunte tulemus. Sealt edasi tabas teda ka mõte, et mis siis juhtuks, kui ta laseks veel mõningatel õuntel maha kukkuda ja need sirguksid uuteks puudeks, mis omakorda sirguksid uuteks puudeks. “Küll alles mitmed inimesed saaksid sellest toidetud,” mõtles ta. “Nende õunte mõju võiks olla isegi suurem kui megapuul,” kujutles väike puu, “nii saaks toidetud kõik inimesed.” Nõnda lasigi väike puu mõningatel õuntel rõõmsalt maha kukkuda. Möödujad vangutasid aga pead ning ütlesid: “milline raiskamine, miks sa ei õpi megapuu pealt kuidas õunu kasvatada?” Väike puu aga jätkas märkamatult oma sihil ning mitmed temast võrsunud puud samuti. Kuigi keegi ei kasvanud kunagi nii suureks nagu oli megapuu, siis ei pidanud ükski laps ega täiskasvanu enam nälga tundma.
*ümberjutustus raamatust - Global Church Planting: Biblical Principles and Best Practices for Multiplication (Craig Ott ja Wilson Gene)
See lugu kõnetas mind ning loodan, et mõjus mõtlemapanevalt ka sulle. Võrdpildina võime puudeks kasutada kas iseend või meie kogukonda/kogudust. Jumala kuningriigi viljakus ei peitu ühe indiviidi/kogukonna/koguduse võimekuses, vaid valmisolekust Püha Vaimu väes Jeesuse jüngerlikku missiooni edasi kanda. Lase osadel õuntel maha kukkuda, et nad võiks puudena sirguda ning vilja kanda, sest meie maa on vaimulikus näljas.
Jakob