Igapäevaselt on väga palju põhjuseid, miks olla tänulik Jumalale. Mõned neist on kindlasti koguduse suurenemine, inimeste isiklikud elumuutused ning uute kogukondade loomine! Viimase aja jooksul on toimunud suured muutused ning Tallinnas on sündinud kolm uut kogukonda! Ühte juhivad Hendrik ja Hanna Rebeka, teist Marge Kurrik ja Helis Järvepere-Luik, kolmandat Grete Mägi ja Karl Känd. Küsisime juhtidelt seoses uute kogukondade tekkimisega kolm küsimust:
1.Miks ja kuidas sündis uus kogukond?
2. Mis olid Sinu kõhklused ja kartused seoses juhirolliga?
3. Mis on seni kõige rohkem rõõmu pakkunud uues kogukonnas?
Hendrik:
1. Uus kogukond sündis Jumala armust, ma julgen seda väita. Meie eelmises kogukonnas oli palju inimesi ning kadus sügavus ja lähedus. Tekkisid ka uued juhid, kellele oli vaja anda vastutust.
2. Pooldumise käigus polnud mul seoses juhirolliga kõhklusi. Kuid kui juba kevadel juhtima hakkasin, siis ikka ja jälle küsisin, et kas tõesti mina. Ma ei uskunud, et peaksin olema see, kes kedagi juhtima peaks hakkama. Jumal aga kinnitas peale igat kahtlust, et siiski olen.
3. Uues kogukonnas on kindlasti rõõmu pakkunud uskumatu ausus ja lähedus. Oleme kahe kogukonna käigus tundnud tõesti mõnusat perekonna tunnet.
Hanna Rebeka:
2.Mul ei olnudki kõhklusi või kartusi, sest Jumal oli mulle kindlalt öelnud, et see on minu järgmine samm ja, et Ta tahab mind just nii kasutada.. kuidas ma oleks saanud öelda ei?
3.Kõige rohkem on pakkunud rõõmu inimesed ja näha lähedalt seda, kuidas Jumal nende inimeste eludes ja läbi nende teeb võimsaid asju!
Helis:
1. Ühel päeval kutsus Marge mind endaga kaasa Valtriku ja Marleni kogukonda, kuna see oli nii suureks kasvanud ning neil oli vaja abi, et jõuda kõikide noortega suhelda isiklikult ja mõjusalt. Olimegi paar korda nende kogukonnast osa, kui saime juba aru, et minust ja Margest saavad peale pooldumist uued juhid.
2. Olen alati tundnud, et ma ei pelga grupivestlustes olla juhirollis ning hoida mingisuguseid teemasid üleval. Läksin sügisest ka vedurisse, kuid ei osanud oodata, et ma juba nii kiirelt kogukonnajuhiks saan. Sellest tuli ka kartus, et äkki ma pole veel piisavalt valmis vastutust võtma ja iganädalaselt sellega tegelema, kuid tegelikkuses tunnen ma end selles päris hästi.
3. Mul on hea meel, et olen osanud olla noortega koos ise samasugune noor, nagu nemadki. Usun, et selleks, et jõuda nendega lähedaste ja usaldavate suheteni, peab ise olema nendega võrdne, läbipaistev ja haavatav, et võimalikult hästi neid mõista või aidata. See on suur rõõm, kui noored tunnevad end meiega mugavalt ja koduselt.
Karl:
1. Oli vajadus, tuli leida lahendus. Kui mitte mina...kes siis veel?
2. Minu kartused seoses juhirolliga olid alguse saanud juba hetkest, mil 3D kogudusse tulin. Nimelt oli hirm vastutuse võtmise ees. Kartsin, kuna ei tahtnud seda teha vale südamehoiakuga. (Õnneks sõbrad minu ümber ja minu suhe Jumalaga muutis mu südant ja saan rahus täna öelda et teen seda vaid selleks et teenida Teda ja Tema kuningriiki)
3. Palju on rõõmu ja tänu põhjuseid, keeruline on välja tuua seda, mis kõige enam rõõmu valmistanud. Kindlasti üks põhjus on pooldumine ise, oma kogukonna loomine ja sellest osa olemine. Imeline ja eriline tunne ning privileeg on olla kogukonnajuht ja eriti selliste inimeste keskel!
Grete:
1. Pikne kogukond kasvas välja Pelgulinna kogukonnast, kus viimasel ajal hakkas stabiilselt käima 20-30 inimest, mis tähendas, et oli vajadus pooldumiseks.
2. Suuri kõhklusi ega ka kartusi peale Hendrikuga juhtimist pole olnud. Ma olen näinud ja kogenud, et Jumal on mind täielikult usaldamas ja kasvatamas antud juhirollis. Ma olen tänulik, et mul on võimalus teenida kaasa koguduses kogukonnajuhina.
3. Uue kogukonna puhul teeb tänulikuks ja alandlikuks see, kui erinevad me kõik üksteisest oleme. Hetkel on olnud ainult kaks kogukonda, mis tähendab, et õpime alles üksteist vaikselt tundma, kuna Pelgulinna kogukonna lõpul lisandus nii mitmeidki uusi liikmeid.
Uusi kogukonnajuhte küsitles Reelia Kolk.