Mina olen Josua ja olen Tallinna campuse ülistusjuht. Mitmed ilmselt teavad, et mu suur kirg on trummide mängimine. Mõni nädal tagasi juhtus selline olukord, kus meil pidi hakkama jõuluteenistuse jaoks proov, kuid kontorisse jõudes ei leidnud ma enda trummitaldrikute kotti üles. Seal sees olid kõik mu taldrikud, pulgad, nuiad, harjad, tool ja muu kraam.
Esimese asjana helistasin koju, et teada saada, ega see juhuslikult kodus pole. Saades eitava vastuse, hakkasin meelde tuletama, kus ma seda viimati nägin. Helistasin erinevatele inimestele, et teha kindlaks, kus seda viimati nähti. Mitmed inimesed ütlesid, et Privesse see jääda ei saanud ja kuna kontoris seda polnud, siis kõige loogilisem lahendus oleks olnud, et see on ära varastatud. Ma olin päris pettunud ja enda peale pahane. Samas ei tundnud ma ennast tol hetkel ära – ma olen tavaliselt just see, kellel on alati lootus ja kes usub kuni viimase hetkeni, kuid siis polnud mul enam mingit usku, et ma seda kotti enam üldse kunagi näen. Hakkasin mõtlema, et mis mu trummiõpingutest üldse saab.
Korraga tundsin rahutust ja sain aru, et ma ei ole ju kordagi selle pärast palvetanud. Läksin kontoriruumist välja ja palvetasin, et Jumal annaks mulle usku. Ma andsin kõik Tema kätesse, kuna sain aru, et oma mõistusega seda olukorda ei lahenda. Kohe tundsin rahu südames ning olin veendunud, et järgmine päev on see taldrikukott tagasi kontoris. Läksin muretult tol õhtul proovist edasi ühele sünnipäevale. Keset sünnipäeva sain kõne Mihklilt, Tallinna campuse pastorilt, kes ütles, et kott on leitud Privest (mille ma olin põhimõtteliselt välistanud). Olin ääretult tänulik Mihklile, aga eriti Jumalale, sest sain taaskord aru, kui võimas on Meie Isa. See oli mulle hea õppetund, et oma tarkusega ei saavuta midagi, vaid pean täiega usaldama Jumalat ja uskuma!