19.-22.augustil toimus Võimaluste Festival Pärnumaal, Jõulumäe puhkekeskuses. Kolm osalejat jagasid erinevate nurkade alt oma kogemusi seekordsest festivalist.
Nelja päeva jooksul mulle osaks saanud võimaluste hulgast on esiplaanile jäänud hetked, mis mind isiklikult enim kõnetasid.
Seminaris "Maasoolaks kurjuse ja mõnituste keskel" sain näha eeskuju pühendunud kristlasest, kes vanemate kurjast vastuseisust hoolimata armastab Jeesust. Õpetuslikule osale ja küsimuste sessioonile järgnes palvetamine kõigi ruumisviibijate eest personaalselt. Õpetaja sai Jumalalt isiklikke sõnumeid inimestele. Mulle tuli sõnum, mis julgustas ja kinnitas mind, et Jumal on näinud kõike, millest olen läbi tulnud ja tunnustas mind pühendumise eest.
Meelis Kibuspuu pidas reede õhtul kõne "Kohtumine iseendaga". Mees avalikustas enda nõrkuse, nimelt enesehaletsuse. Seejuures on tegemist väga ettevõtliku ja mõjuka isikuga Jumala riigi seisukohalt. Tundes ennast temas ära, sain julgustatud, et Jumala hea plaan võib ka minu elus korda minna, hoolimata nõrkustest, mis mind püüavad alla kiskuda.
Jaanus
***
VF oli minu jaoks sellel aastal teistsugune. Olin varajasemalt käinud väga mitmel aastal ja see, et seekord koroona tõttu koju pidin jääma, oli küll suur üllatus.
Esmalt olin löödud, et jään paljuski ilma programmist, mida olin väga oodanud. Olles kõige selle keskel siiski sõpradega ühenduses, rõõmustasid mind väga uudised, et teenistusi on võimalik siiski ülekande vahendusel vaadata. Igal teenistusel, alates päris esimesest, tundsin, et kuigi olin ihulikult eemal, on mul tõesti võimalik oma kogudusega ühenduses ja ka osaduses olla. Kohati ma isegi nautisin jutluste kuulamist ja ülistamist vaikselt üksi enda hommikukohvi ja piibli seltsis, kuigi mulle tohutult meeidivad laagrid. Ma usun, et selline vaheldus oli mulle väga kasvatav suhtes Jumalaga ning aitas mul taastada ja tugevdada lähedust Temaga.
Jutlused moodustasid minu jaoks hea terviku ning kodus olemise aeg andis mulle palju mõtteainet, millega sain palju koheselt tegeleda, kuna puudusid laagrivestlused. Kogesin ka eriliselt, kuidas ülistustiimi osadus omavahel toimis väga hästi ning ühtsus aitas ülistusele palju kaasa. Kodus festivali eest palvetades oli nii eriline kuulda live´i vahendusel, kuidas inimeste elud olid nii palju muudetud saanud ning see tegi alandlikuks, et ma võisin koos teistega nii võimsatest lugudest osa saada. Lõpuks tunnen, et ma ei jäänudki väga paljust ilma ning tunnen suurt tänulikkust selle aja eest.
Mairiin
Pean tunnistama, et koguduse laagritega kaasneb mul tihti ootus-lootus, et “nüüd saan ma Jeesuse ja Tema missiooni suhtes indu täis” või “äkki nüüd saan ma kogudusega ülistades kogeda Jumala lähedust ” jne. See ei ole iseenesest sugugi vale. Kogudusega Püha Vaimu õpetuse, juhatuse ja tarkuse otsimist peab alati taotlema ja seda me 3D kogudusena teeme - toon selle eest Jumalale tänu ja kiitust. Kuid minu puhul isiklikult on läinud see natuke märgist mööda, kuna olen Püha Vaimu kogemist taotlenud paljuski sentimentaalses ja tundeküllases võtmes.
Ilmselt on selle põhjuseks, et olen võidelnud tühjusetunde ja apaatsusega, vahel on need ka minust võitu saanud. Taoline emotsioonitus ja “ma ei jaksa enam ja mind ei huvita ka” olek on mind jõuetuks teinud. Olen proovinud sellest lihtsalt üle olla, mingil päeval selle tundetuse korraks kõrvale panna (et õhtul jälle mõelda, mis mul viga on), vahel seda ka aktsepteerinud ja üksinda oma mullis istunud. Ka palvetades ja Piiblit lugedes olen otsinud mingit kindlust toovat tunnet, et Jumal on minuga ja kõik on hästi. Seega teadlikult või alateadlikult on alati olnud esil tunded. Need tunded on olnud “mu kalju ja mu pääste”, mis on määravad minu ja Jumala suhtes.
Pastor Meego Remmel jagas Võimaluste Festivali laupäevaõhtuses jutluses muuhulgas oma kogemustest ja läbielamistest Kristuse ja Tema koguduse nimel. Sellele tagasi mõeldes saan aru, et taolisi asju läbi elada ja jääda usus kindlaks oleks võimatu, kui usu vundamendiks oleksid tunded (või hoopis nende puudumine). Tunded on kui merelained, mis võivad meid lennutada sinna ja tänna. Need sõltuvad olukordadest, need võivad meid alt vedada, need võivad meid valele teele juhatada. Mitte ükski omadus eelnevast loetelust ei kehti aga meie Taevase Isa kohta. Piibel õpetab, et “Kes loodab oma südame peale, on alp, aga kes käib tarkuses, pääseb.” (Õp 28:26). Ja kust saab tarkus mujalt alguse, kui Issanda kartusest? (Õp 9:10). Kristlastena peame arvestama sellega, et meile ei ole lubatud kerget ega murevaba elu. Meil on aga põhjust rõõmustada, sest Jumal on meid õnnistanud kogudusega, kus me saame oma rõõmudest ja raskustest jagada ning üksteise eest palvetada. Seda enam oli mul rõõmu Võimaluste Festivalist, kus kogudus sai pikemalt erilises ja vajalikus osaduses olla ja ka inimesed, kes on Jumalast kaugel, said osa Jumala imelisest armust. Mis aga peamine, Jumal on oma Sõnas meile lubanud, et Ta on meiega olenemata olukordadest (Mt 28:20) või lausa meie ebaustavusest (2 Tm 2:13) ja üksnes Tema, Issand Jeesus, meie Lunastaja, on meie kalju ja pääste (Ps 62:2). Üksnes sellele Lunastajale loodab pastor Meego, üksnes sellele Lunastajale loodan mina, üksnes sellele Lunastajale õhutan mina ka Sind lootma, kui Sa pole seda juba teinud. Vaid Tema peale lootes on meie usk kindel ja hinges tõeline, kõigutamatu rahu - olenemata olukordadest ning meie ajutistest tunnetest.
Anette