Lugesin lõppeval aastal üht raamatut, mis innustas senisest veel innukamalt haigete eest palvetama. Näiliselt lõppematu pandeemia keskel elades on see usutavasti kõnekas meeldetuletus meile kõigile. Raamat ise on inglise keeles ja kannab pealkirja “God in the ICU” (tõlkes: Jumal intensiivravi osakonnas), autoriks Aafrikast pärit anestesioloog Dave Walker, kes tänaseks on pensionär ja kirjanik.
Dave’i meedikukarjääri algus sattus ajaliselt ja geograafiliselt ajaloolisesse momenti. Kaplinnas sai ta anestesioloogina teha koostööd kirurg Chrstiaan Barnardiga maailma esimestel südamesiirdamisoperatsioonidel. Tööelus saatis teda seega fenomenaalne õnn tunnistada ajalugu, kuid isiklikus elus külastas teda üks tragöödia teise järel. Kõigepealt suri autoõnnetuses ta vend, kes pidi mõni kuu hiljem isaks saama. Sündinud vennatütar jäi beebieas ilma veel ka oma emast, kes suri ootamatult südamerikke tagajärjel, ning vanaemast, kes suri vähki. Dave ja ta abikaasa lapsendasid orvuks jäänud vennatütre. Nimetatud lähedased lahkusid igavikku vaid kahe aasta jooksul ning kõik see pani Dave’i uskuma, et Jumal ei hooli ega sekku, vaid pelgalt jälgib inimkonda distantsilt.
Dave’i maailmavaate pani proovile üks raskes seisus patsient. Ta nimi oli Pete. Tegu oli abielumehe ja kahe lapse isaga, tal oli korralik töö, kuid armastas üleliia alkoholi. Pärast naisega tülitsemist istus Pete purjus peaga autorooli, sõitis vastu betoonkonstruktsiooni ning jõudis haiglasse eluohtlikus seisus. Selle õnnetuse oleks saanud ära hoida, mõtles anestesioloog Dave, ja uskus, et kui mees veel elule ärkab, kasutab ta oma uut võimalust elada palju vastutustundlikumalt. Pool aastat pärast mehe kojulaskmist kuulis Dave, et see mees hakkas veel rohkem jooma ja jättis oma pere maha. Dave oli šokeeritud ning põhimõttelise küsimuse ees: “Kas mu elu missioon ongi päästa pelgalt füüsilist tervist ja mitte mõjutada inimest tervikuna?” See küsimus sai tõukeks otsida Jumalat, sest “ma mõistsin, et ilma Temata, kes suudaks puudutada südameid ja muuta elusid seestpoolt väljapoolt, oli kogu minu töö vaid pinnapealne ja ajutine” (lk 37-38; siin ja edaspidi minu tõlge).
Kes otsib, see leiab, ning nii leidis Dave Jumala, kes hoolib ja ootab palveid, et sekkuda imeliselt. Sestsaati hakkas Dave intensiivravi osakonnas oma patsientide eest ja nendega koos palvetama.
Üks patsient, keda Dave lugejale tutvustab, on 3-aastane Tessa. Tüdruk mängis garaažis oma nukkudega teepidu. Tema 4-aastane vend soovis mängu realistlikumaks muuta ning valas osalistele garaažiriiulilt kättesaadud vedelikku. 3-aastane Tessa jõi seda, aimamata, et tegu oli putukamürgiga! Mürk aeglustas ta südametegevust, põhjustas halvatust ning ähvardas katkestada lapse kopsude töö. Haiglas anti talle maksimaalne kogus vastumürki, seis oli väga raske. “Kuklas oli mõte, et peaksin temaga palvetama, aga surusin selle maha. Arstid ja õed sagisid ta ümber ja pealegi, kui lahkun praegu, jõuan kodus lõunat süüa enne oma järgmist operatsiooni,” arutles Dave. Autosse istudes palvekoorem ainult kasvas, siiski püüdis ta seda eirata. Jõudnud juba oma koduukseni, keeras Dave siiski auto ümber ja startis kohe tagasi haiglasse.
Tessa olukord oli vahepeal halvenenud. Palatis oli ahastuses ema, tädi ning haiglaõde. “Vabandage,” ütles Dave, “ma olen pühendunud kristlane ja ma tahaksin palvetada Tessa eest, et Jumal ta tervendaks.” Seepeale puhkes lapse ema hüsteeriliselt nutma, tädi omakorda püüdis teda lohutada. Palat muutus lärmakaks ja Dave’il oli raske palvele keskenduda. “Kõik, mis suutsin, oli panna oma käed Tessa peale ja kogeleda mõned segased sõnad selle kaose keskel: “Armas Jumal, ma palun.. eem.. ma palun...uuh.. Ma tean, et Sa armastad lapsi. Palun... (ma ei suuda mõelda..) tervenda Tessa Jeesuse nimel.””
Palve järel pidi Dave lahkuma teisele operatsioonile. Sealt väljudes ootasid teda kaks medõde. ““Tule ja vaata!” ütlesid nad üles-alla hüpates ning kiirustasid mind takka. Palatisse sisenedes nägin Tessat oma ema süles, täiesti ärkvel ning pudelist piima joomas. Kümme minutit pärast mu palvet oli Tessa silmad avanud, istukile tõusnud ning teatanud, et tal on janu. [...] Ta oli täielikult tervenenud silmapilkselt.” Kolm aastat hiljem kohtas Dave tüdruku tädi, kes oli vahepeal saanud kristlaseks. Tema sõnul taastus Tessa täielikult ning oli jälle igati terve laps.
Oma raamatus jutustab Dave kümnekonna patsiendi lood. Need ei ole kõik ühesugused, kuid neid läbib üks nii-öelda nähtamatu niit. “Ühisosa on see, et iga patsient koges elavat Jumalat. Mõnda pani see mõtlema, teistele andis jõudu, kolmandad said füüsiliselt terveks ja teistele oli see tervitus taevakoju. Kõik on tunnistus Jumalast, kes ei ole kaugel, vaid hoolib ja vastab oma rahva palvetele.” (lk 40)
Tänases Eestis on intensiivraviosakonnast meedias juttu rohkem kui ilmselt eales varem. Arstid, õed ja hooldajad teevad rasket ja äärmiselt tänuväärset tööd, kuid meeles tuleb pidada, et nemad ei ole kõikvõimsad. Dave sõnastab meediku positsiooni nii: “Nii nagu ilmateadustaja vaatab märke ja teatab, milline ilm tuleb, aga ei suuda lõpptulemust kontrollida, saab ka intensiivosakonna meedik kõigest märke lugeda. Sellest edasi on rida muutuvaid tegureid: ravi valik, haiguse ulatuslikkus, patsiendi vastupidavus, masinate töövõime ja kõiksugu kõrvalmõjud. Need kõik rõhutavad, et me oleme pidevalt sõltuvad hoolivast ja kõikvõimsast Jumalast, kes ootab võimalust vastata me palvetele.” (lk 99).
Oleme siis meiegi innukad paluma oma lähedaste ja võõraste eest, kelle elusid suudab päästa vaid Jumal!
Hele-Maria Kangro