Tere, mina olen Eva, olen kasvanud tavalises mittekristlikus peres ja ma ei teadnud varem kristlusest suurt midagi.
Minu lugu Jumalaga algas natuke rohkem kui 2 aastat tagasi (st 2012 jaanuaris) Alfa kursuselt (kristluse ABC) Oleviste kirikus. Lugu, miks ma sinna läksin, kõlaks lühidalt nii: Peale keskkooli olin ma täitmas oma suurt-suurt unistust, see tähendab läksin aastaks Saksamaale vabatahtlikuks. Ja väljaspoolt oli kõik algusest lõpuni ideaalne, kuid seal olles juhtus minu sees midagi ja plaanitud aastast sai kõigest 2,5 kuud. Seda on väga raske seletada, kui ise kogenud pole, aga võib öelda, et kõik negatiivne, mis mu peas tekkis, oli ilmselt segu koduigatsusest, stressist, liiga suurtest ootustest iseendale jne - ma polnud päriselt valmis selleks, et terveks aastaks kodust ära minna ja ilmselt on mul ka üsna nõrk närvisüsteem ja väike stressitaluvus.
Peale kahte nädalat Saksamaal viibimist hakkas kõik kuidagi allamäge minema; ma ei suutnud ennast enam üldse lõdvaks lasta, ei saanud korralikult magada, olin halvas tujus, mida märkasid ka teised. Kuna uni oli kehv, olin lõpuks väga väsinud ja väsinud inimene näeb teadagi asju veelgi negatiivsemas valguses. Tekkisid igasugused imelikud kinnismõtted jms, lõpuks ma tundsin sõna otseses mõttes, et lähen vist hulluks ja hakkasin mõtlema, et ehk ongi parem, kui koju lähen - teised seal ei pea ju ka sellega tegelema, kui minu mõistus äkki täitsa kokku jookseb. Niisiis ma ise otsustasin koju tulla, kuigi teadsin juba sel hetkel, et see on lihtsalt põgenemine iseenda eest ja alla andmine, et ma päriselt ei taha seda (aga ei suutnud ka teisiti enam sel hetkel).
Koju jõudes olin mitu kuud väga sügavas masenduses (mis tegelikult algas küll juba Saksamaal), nutsin hästi palju, võiks öelda, et see oli nagu vaimne enesetapp. Vahepeal soovisingi lihtsalt, et mind ei oleks üldse olemas, samas otseselt end enda elu lõpetada ma õnneks ka ei tahtnud, kuna mõistsin siiski, et see oleks mõttetu ja mu lähedastele veel 100x valusam. Ma lihtsalt ei tahtnud, ei uskunud, ei suutnud mitte midagi ja ma ei mõistnud, kuidas ma küll olen selline ja miks ma nii teen endale ja teistele ja see kõik oli väga valus minu jaoks. Mul oli ju väliselt kõik korras, toetavad inimesed ümber, aga minu sisemine maailm oli täiesti kokku kukkunud. Ma ei uskunud grammigi, et ma üldse olen võimeline veel normaalselt elama, ülikooli minema jne. Või vähemalt, et see võtab väga kaua aega.
Aga Alfale minek muutis mind päris kiiresti. See armastuse ja lootuse õhkkond pani mind peagi kogema masenduse ja depressiooni asemel täiesti ülevoolavat, üleloomulikku rõõmu ja pani mind täiega särama, andis hästi palju energiat. Lisaks hakkasid juhtuma mu elus väga paljud head asjad, mida ma ei oleks osanud ise otsida ega loota [täielikult usun, et see oli lihtsalt Jumala töö].
Julgen öelda, et Jumal tõi minus välja väga palju omadusi, mida ma enne ei teadnud endal olevat – ma olen nüüd palju aktiivsem, julgem, seltskondlikum kui varem. Jumal on mulle kinkinud koguduse näol parima seltskonna, kus olla. Kindlasti olen muutunud ka palju enesekindlamaks ja sisemiselt rahulikumaks - ma olen ikka veel suur närvitseja, aga kinnitan endale päev-päevalt, et Jumalaga koos pole muretsemiseks põhjust.
Tartusse ülikooli tulles tulin kohe ka 3D kogudusse, see aeg 3Ds on mind kindlasti palju kasvatanud ja veel muutnud, eelkõige tänu kodugrupile ja praktilise sisuga teenistustele.
Nii et kogu see periood kristluse tundma õppimisel juba muutis minus väga palju, aga siiski ma võitlesin hästi pikalt sellega, kas ma siis nüüd olen päriselt kristlane või ei ole, usun täielikult või ei usu. Aga ma teadsin, et lõputult kahtlema ei saa jääda ja lõpuks 2014.aasta ülestõusmispühade ajal sündis mu südames see otsus Jeesuse kasuks, uskumise kasuks, kuna tegelikult pole mul mingit head põhjust mitte uskuda! 11.mail 2014 sain 3D koguduses ka ristitud ja see oli imeline päev.
Ma isegi ei oska mõelda, kus ma täna oleksin, kui ma poleks jõudnud kogudusse ja ma tahan elada oma elu koos Jumalaga, sest ma arvan, et see on minu jaoks ainus viis üldse elada!
P.S. Kui Sinul on või tekib kunagi mõni vaimne probleem, võid julgelt minu poole pöörduda - ma ei luba, et oskan aidata või mõistan päriselt; aga ma luban, et ma ei mõista hukka. - Vaimsed asjad ongi keerulised ja neile ei saa minu arvates alati nime anda.
Julge proovida Jumalat oma probleemide lahendajana!
Eva, kevad 2014