Olen üles kasvanud kristlikus perekonnas. Väiksena käisin pühapäevakoolis, kus räägiti erinevaid piiblilugusid Jeesusest ja Tema elust. Kui olin umbes 8-aastane, andsin oma elu täielikult Jumalale. Mäletan, et üks minu õdedest oli seda just teinud, kui mina samuti otsustasin Jeesuse oma ellu vastu võtta. Palvetasime mu vanematega ja ma sain päästetud.
Puberteediaeg möödus mul raskemalt. Ma ei mäleta, et oleksin kordagi kahelnud Jumala olemasolus, küll aga näitasid seda välja koolikaaslased. Kuuendasse klassi minnes olime kolinud Elvast väikelinna Otepääle. Seda sel põhjusel, et mu isa sai pastoriks. Algul elasime kortermajas, kuid kui kirikuhoone valmis sai, kolisime sinna. Muidugi ei jää selline asi väikelinna elanikele märkamata. Kartsin tihti koju minnes, et keegi koolikaaslastest näeb minu sisenemist kirikusse. Juba varsti hakati mind koolis vaimselt kiusama, et olen kristlane. Minu ees kummardati, mind mõnitati ja ma olin tõrjutud. See aeg oli mulle väga raske ning sellel põhjusel esines mul palju masendushooge. Nutsin peaaegu iga päev ja soovisin, et ei peaks kooli enam minema. Tihti koju tulles vaatasin mõnda kurba videot youtube-st ja lihtsalt nutsin. Sellel ajal ei olnud ka mul põhimõtteliselt mitte ühtegi sõpra. Palvetasin, et Jumal võiks mulle kinkida sõpru. Tänu peretoele ja Jumalale tulin sellest kohutavast olukorrast välja ja juba varsti hakkas Jumal minu ellu sõpru saatma.
2009ndal aastal sain ristitud ja see kogemus muutis minu jaoks kõik. Tundsin, et olen täiesti uus ja Jumala oma. Nüüd tagasi vaadates tean, et Jumal ei hülga mind kunagi ja Tema on alati minuga. Tahaksin ka Sind julgustada rasketel aegadel ikka Jumala peale lootma ja tea, et Tema ei hülga sind mitte kunagi, isegi siis kui teised seda teevad.