Usalda ja järgi – Jumala plaan on Parim!
Tere, mina olen Eva ja jagan Sinuga oma lugu, kuidas Jumal on mind magistriõpingutes ja selle käigus leitud töökohal juhtinud ja õnnistanud ning tõestanud, et Tema teab täpselt – isegi minust endast paremini - mis mulle sobib ja mida ma vajan.
See lugu on mõtteline järg 2017.aasta algul ilmunud tunnistusvideole, seega et minu elus lahti rulluvast Jumala mustrist paremini aru saada, soovitan Sul vaadata ka seda eelmist tunnistust.
Alustan 2017.aasta detsembrist, kui teadsin, et uuel aastal tuleb mul alustada praktikaga ehk siis minna kooli tunde andma, kuna õppisin õpetajaks. Kooli tohtis ise valida ning nii sain võimaluse bioloogia praktikat teha Tartu Kristlikus Põhikoolis, mis on armas pisike erakool. "Nagu maasikas Tammelinnas lehe all peidus," nagu keegi meie kooliperest on öelnud. (Lisaks tegin saksa keele praktikat Tallinna lähistel, mis tundus esialgu veidi hullumeelne valik, pidevalt edasi-tagasi sõita, aga ma ei kahetse).
Jumal on julgustaja
Kuigi praktika algas alles veebruaris, siis juba aasta lõpus ma meeletult kartsin seda. Alguses lausa ebaratsionaalselt palju kartsin, ja see hirm omakorda hirmutas mind, et äkki see viib jälle depressiooni või ärevushäireni. Õnneks oli mul kõrval senise elu parim tugivõrgustik kogukonna jt kristlastest sõprade näol, kellega sain seda protsessi jagada ning hirmu kõrval ometi ma teadsin - need õpingud on nii Jumala asi kui üldse olla saab ja kui Tema on selle kutse mulle andnud, siis Tema kannab mind lõpuni ja kõik läheb lõpuks hästi. Praktikaperiood ning eelnevad kuud olid järjekordne õppetund, kuidas Jumalat usaldada ja oma hirmud järk-järgult Temale üle anda. Ta andis mulle tohutult palju julgustusi ja kõnetusi. Juba praktika alguseks oli mu köögikapil terve A4-suurune välja prinditud leht täis praktika-teemalisi julgustusi, mille olin saanud näiteks laulude ja Piibli lugemise kaudu. Kristlikusse kooli praktikale minnes julgustas mind väga üks lapse joonistus, mis oli tol hetkel õpetajate toa uksel. Seal seisid sõnad: "Annab Jumal ameti, annab ka mõistuse."
Just täpselt sellele põhimõttele olin kogu oma õpingute aja toetunud - kui Tema kutsub, siis Tema annab mulle kõik, mida ma vajan. See mõte on kandnud läbi ja kannab tänaseni, ka juba õpetajana töötades! Ja praktika algul oli ikka julgem tunne küll klassi ette astuda, kui klassi seinal oli üks mu lemmikkirjakohtadest, Fl 4:6, mis ütleb: ”Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises”. Hiljem sain teada, et koolis on kuu kirjakohad ja see oli üks neist. Igal juhul õigel ajal minu jaoks! Ühesõnaga, kuigi muidugi, lihtne ei olnud alati, praktika sai edukalt läbitud!
Täpselt sobiv töökoht
Juba praktika ajal sain pakkumise Tartu Kristlikusse Põhikooli ka tööle tulla. Mul oligi plaan järgmisel õppeaastal magistritöö kirjutamise kõrvalt osalise koormusega tööd otsida, nii et see sobis ideaalselt! Lisaks sellele, et sain mõned loodusõpetuse tunnid, sain töö näol veel ühe kingituse ja kinnituse Jumalalt. Nimelt õppisin bioloogia ja saksa keele õpetajaks. Selles koolis üldiselt saksa keelt ei õpetata, aga siiski, kui keegi tuleb teisest koolist, on tal võimaldatud saksa keelt edasi õppida. Ning mõned nädalad enne mu praktika lõppu tuli meie kooli tüdruk, kellele võisin hakata saksa keelt õpetama! See oli minu jaoks tohutu suur asi, sest saksa keel ja minu lugu Jumalaga on hästi tihedalt seotud ning nii, nagu ülikoolis saksa keelt õppida ei olnud minu plaan, aga see tegi mind tohutult palju õnnelikumaks kui mu enda plaan oleks teinud, nii ka saksa keele õpetamine on pakkunud mulle väga palju rõõmu! Muidugi, üks-ühele õpetada on suur luksus ka.
Nüüdseks on esimene tööaasta õpetajana selja taga, eks alguses oli raske ikka, aga üldjoontes olen ilusti hakkama saanud, tänu Jumalale! Ma ei julge ise lõpuni hinnata, mida mina olen saanud anda, aga minule on see töökoht igal juhul olnud nii suureks õnnistuseks! Kõige enam hindan meie koolis kollektiivi! Mul on kõige toetavam kollektiiv, mida annab soovida, eesotsas juhtidega! Olen leidnud eest mitmeid „minu inimesi”, kellega on eriti hea klapp, aga eranditult kõik on toredad, hoolivad, sõbralikud ja aitavad alati, kui vaja. Ja see on niiiii oluline! Olen tohutult tänulik selle armastava atmosfääri eest, mis meie koolis valitseb. Ilmselt kuigi paljud eestlased ei saa öelda - aga mina saan - et ma armastan oma ülemusi! Lisaks on koolis pisikesed klassid, millel on kindlasti suur osa selles, et olen nii hästi kohanenud ja hakkama saanud õpetajana.
Ühesõnaga, olen kogenud, et Jumal teadis täpselt, millist kooli mul alustamiseks vaja on. See on täpselt see, mida Jumal mulle 2017.a suvel ühes palves kogudusekaaslase suu läbi lubas. Nimelt, et Ta tahab laiendada mu piire, aga üks telgivai korraga. Ehk siis ma ei pea muretsema, sest jah, Ta tahab, et ma areneksin ja võtaksin uusi väljakutseid vastu, aga üks asi korraga ja see on ok. Sest minu taevane Issi ju teab, et palju korraga ma kanda ei suuda.
Selle esimese tööaasta jooksul sai ka ülikool ilusti lõpetatud, tänu Jumalale!! Oma töökoha õppeaasta lõpuaktusel möödunud kevadel võisin seista juba diplomeeritud õpetajana, nimelt eelmisel päeval oli kaitsmine, mis läks üllatavalt lihtsalt ja hästi! Ma täiega kogesin Jumala armu, soosingut ja eestpalvetuge kogu lõputöö kirjutamise protsessis, eriti just viimase poolaasta jooksul. Varakevadel käisime väikese koguduse seltskonnaga Austrias ja sealse koolituse käigus palvetati üksteise eest väga palju. Ma ei saa seda tõestada, aga kogesin, et ka sealsete palvete ning Austria kaudu tekkinud mõne välismaise eestpalvetaja mõju oli väga suur. Rääkimata kõigi Eestimaal mulle kaasa elavate ja palvetavate inimeste toest! Sain enda kohta üllatavalt hästi hakkama viimase 1,5 kuuga kevadel, kus ka nädalavahetuseti lõputööga tegelesin. Algul pelgasin, kuidas toime tulen, sest tean, et mul tegelikult on vaja ühte täiesti vaba päeva nädalas, et hästi funktsioneerida ja emotsionaalselt tasakaalus olla. Aga taaskord sain hakkama ja tõesti tajusin, et see ei olnud minu enda tublidus, vaid eestpalvete mõju!
Nii et, haridus on käes ja algavast õppeaastast on mul õpetajana veidi suurem koormus, kokku u 0,5 kohta – oleksin saanud ka rohkem ning olen oma juhtidele tänulik selle usalduse eest, aga ma ei võtnud hetkel suuremat koormust, sest tunnen iseennast juba piisavalt hästi, et teada, et pean kasvama ja harjuma järk-järgult. Ja kuigi umbes pool õpilastest ja õppeainetest on minu jaoks uued ja see on ikkagi veidi hirmutav, on mul täna palju kordi turvalisem tunne kui nt praktikat alustades või ka eelmisel suvel enne tööle asumist. Sest ma tean, et ma lähen väga turvalisse keskkonda, inimeste keskele, kes oskavad ja suudavad armastada.
Eva Sikemäe, august 2019