Ma ei ole pärit kristlikust perekonnast, aga mu vanavanemad olid kristlased. Mu vanaisa oli pastor ja mu vanaema oli kõige heatahtlikum inimene maailmas. Tänu neile olengi täna see inimene, kes ma olen. Tänu nende palvetele, mis nad mu eest siiras usus palunud on, olen täna kristlane.Olen kogu oma elu teadnud, et Jumal on olemas, sest vanaema ütles ju nii ja pühapäevakoolis räägiti seda ka. Kui ma vanemaks sain, hakkasin ma kahtlema Jumala olemasolus. Jumal jäi minu jaoks kaugeks. Ta oli mu jaoks olemas vaid vanaema juures, kui me söögipalvet lugesime ja jõulude ajal jumalateenistustel, kus me perega igal aastal käisime.
Mõnikord ma ikka palvetasin Jumala poole, mis siis, et ma Ta olemasolus kahtlesin. 2012. aasta märtsikuus ma palusin Jumalalt, et kui ta on olemas, siis Ta võiks midagi mu elus muuta ja end mulle näidata. Mõne aja pärast kutsuski mu sõbranna, kellega koos muusikakoolis käisime, mind noorteõhtule. Algul kartsin sinna minna, mõtlesin, et mida mu sõbrad arvavad. Otsustasin siiski minna ja vaadata, mis seal tehakse. Ma ei mäleta, millest seal tol korral räägiti, aga ma mäletan tunnet, mida tundsin, kui ma nendega koos laulsin - see oli midagi erilist, ebamaist. Olin ülimalt positiivselt üllatunud. Kõik olid mu vastu nii sõbralikud ja hoolivad. Sellest päevast alates hakkasin tundma, et mu elus muutub midagi. Käisin igal reedel noortekatel. Iga kord tundsin üha enam, kuidas mingi üleloomulik tunne mind valdas. Tundsin, nagu minu maailma oleks üks mõõde juurde tulnud. Seda ei saa sõnadega kirjeldada, seda peab tundma. Kõik oli nii ilus ja hea. Tundsin, kuidas Jumal muutis mind iga päevaga paremaks inimeseks.
2012. aastal toimus Tartus üritus nimega Piiblipäevad. Aeg seal oli minu jaoks väga eriline. Esimese õhtu teenistusel otsustasin anda oma elu täielikult Jumalale ning elada päriselt koos Jeesusega, usaldades Teda kõiges. Käsi südamel võin öelda, et see on olnud parim otsus mu elus. Umbes aasta pärast, 29.06.2013, sain ristitud. Peale seda tundsin, kuidas mu usuelus toimus suur kasv. Õppisin veelgi enam tundma Jumala headust ja armastust.
Elada ilma Jumalata tähendab öelda lahti kellestki, kelleta me pole loodud elama. Tunnen, et ma ei pea kartma igapäevaste murede pärast, sest ma saan usaldada oma Jumalat, kes mulle alati parimat tahab. Isegi kui kõik ei lähe alati nii, nagu ma sooviks, tean ma, et Jumala plaan on parem kui minu oma. Ma ei ütle, et mul on alati kõik hästi, aga koos Jumalaga on ka rasketest kohtadest väljapääs, sest Ta ei anna meile kunagi rohkem, kui me kanda jõuaks. Keegi ei ole sündinud kristlaseks. Jumala ees oleme kõik võrdsed, Ta on meie isa ja Ta ootab meid alati avasüli. Elada koos Jumalaga on parim viis elamiseks.
Paluge, ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Mt 7:7-8