Hanna kasvas koos ema, õe ja õemehega. “Minu lapsepõlv oli selline, et nii palju kui ma oma isa mäletan, mingitel hetkedel ta oli tore, ta mängis minuga. Ta oli nagu selline naljakas. Pigem rohkem ma mäletan neid hetki, kui olime kodus ja tundsin kogu aeg hirmu, sest mu isa oli vägivaldne mu ema ja õe suhtes. Ma arvan, et kui mu isa oleks jäänud meie juurde, siis ta hiljem oleks ta ka mulle kallale tulnud või füüsiliselt vägivalda kasutanud.”
“Ma olin 5-aastane ja ma läksin oma tuppa sisse ja ma nägin, kuidas mu isa kägistab mu õde ja mu ema on seal kõrval ja ta ei oska nagu mitte midagi teha. Mina 5-aastasena jooksin sinna vahele ja lükkasin oma isa toast välja. It makes no sense, kui mina olen väike tüdruk ja mu isa on suur. Aga aastaid hiljem, kui ma olin juba päästetud ja olin Living Stone’i laagris, siis pärast 4 tundi, kui ma olin küsinud Jumalalt küsimuse “Millal Sa olid minu kõrval, kui ma seda ei teadnud?”, siis mul hakkas seesama pilt jooksma, kus ma astun oma tuppa sisse, ma olen seesama 5-aastane tüdruk ja ma näen seda sama olukorda, kus mu isa kägistab mu õde ja sellel hetkel lihtsalt Jeesus seisab mu õe ja isa vahele ja lükkab mu isa sealt toast välja.”
Kuula videost, miks Hanna on pikalt olnud ka perfektsionismi küüsis, võidelnud ebakindlusega ning kuidas on Jumal kõike toimunut ja tulevast muutnud.