Ma ei ole pärit kristlikust perekonnast, kuid olen alati teadnud, et Jumal on olemas. Mäletan, kuidas ma lapsena enda toas palvetasin lihtsate asjade eest nagu ilus ilm. Jumala olemasolu uskumine aga ei tähenda, et ma oleksin alati jumalakartlikku elu elanud, kaugel sellest.
Enne minu tõsist kokkupuudet Jumalaga polnud ma meeldiv inimene. Minu ümber oli sõpru, kuid ma tegin asju, mida poleks pidanud, ning mida olen tagantjärgi palju kahetsenud. Kõik sai alguse siis, kui tegin enda lähedasele sõbrannale midagi, mis oli täiesti vale. Tuli tohutult suur jama ning mängu oleks tulnud ka politsei. See oli hetk, kus ma kaotasin kõik oma “sõbrad”, sest nemad ei tahtnud pahandustesse sattuda.
Ustavaim sõbranna
Ainus, kes jäi minu kõrvale, oli minu parim sõbranna Eliis. Ta on kristlane ning kristlikust perest pärit. Me kõndisime koos ning ma nutsin, sest sain aru, mida ma teinud olin. Ta ütles, et ma tuleksin ja räägiksin tema vanematega sellest. Ma muidugi polnud nõus ning hakkasin hädaldama, et “nad ei mõistaks mind kunagi” ja et “ma olen liiga halb inimene, nad viskavad mu sinu juurest välja”, kuid enne, kui ma mõistsin, olime tema kodus. Ta isa vaatas mulle otsa, naeratas ning küsis: “Dajaana, kuidas on sinu suhe Jeesusega?” Vastasin, et “ei noh, on mingi tore vennike taevas, aga minusse ta ei puutu.” Pärast seda rääkisime mitu tundi Jumalast. Ma olin avatud ja see kõik oli nii loogiline, et peagi palvetasime, et mu olukord laheneks.
Mõni tund hiljem helistas mulle mind politseiga ähvardanud tüdruku isa ja ütles, et nad on nõus asjaga mitte politseisse minema juhul, kui ma lihtsalt vabandan. Tundsin kirjeldamatut tänutunnet. See oli vabanemise hetk, kus sain kogeda Jumala armu. Pühapäeval läksin kirikusse ning ma kogesin veel Jumalat. Jumalat ülistada oli imeline.
Kuid see ei jäänud püsima. Ma olin siis 13 või 14. Kohtusin inimestega, kes mõjusid mulle väga halvasti. Nad ise nimetasid end kristlasteks, kuid nende teod polnud kindlasti sellele vastavad. Ma pöördusin täielikult oma sõbranna Eliisi vastu, kuigi ta oli ainus, kes armastas mind piisavalt, et olla minuga ka raskustes. Me kohtlesime teda mu uute “sõpradega” väga halvasti ning tegime tema üle nalja. Lõpuks lõppes minu ja Eliisi suhtlus täielikult.
Vaimumaailmaga ei tasu mängida
Ma tahtsin minna tema ning Jumala juurde tagasi, kuid mul oli tohutult häbi. Ma õppisin ajaga ka Püha Vaimu oma südamest nii-öelda välja lukustama, Teda mitte kuulama. Hakkasin ühe klassiõega koos tegelema vaimumaailmaga. Me kutsusime koos vaime välja ja ennustasime. Ma olin ennustamises väga hea, kõik läks täppi. Kuid miski ei tule hingevaenlaselt ilma kõrge hinnata. Kristlastena tean nüüd, et vaimumaailm on päris. See on võimas ning sellega ei tasu mängida. Ma ei usu kummitustesse, kuid ma tean, et hingevaenlane oskab meid hirmutada nii, et see töötab. Peagi tuligi periood, kus ma ei saanud magada ilma tuleta, käia pimedas üksinda väljas, sest mul oli nii tohutu hirm ja tunne, et keegi on pidevalt minuga. Keegi üdini halb ja külm, see oli kohutav aeg.
Olin kord ühe sõbranna juures külas, kui kuulsime, et teises toas kukkus midagi. Aknad olid kinni ja loomi seal ruumis polnud, kuid kuidagi olid asjad laua pealt kõik põrandale visatud. Sõbranna isa ütles seepeale valjult: “Jäta see tüdruk rahule! Sul pole siin ega tema elus asja! Jeesuse Kristuse nimel, kao siit!” Sel sekundil kadus minu hirmutunne ja ma pole seda enam uuesti tundnud.
Mõistsin siis, milline vägi peitub Issanda nimes. Jumal oli otsustanud mind armastada ka siis, kui mina Talle selja olin pööranud. Ta oli otsustanud mind vabastada.
Elu Jumalaga on vägev
Sain aru, et pean oma elu korda tegema, sest mulle anti uus võimalus. Ma katkestasin suhtluse kõikide enda halbade sõpradega ning ütlesin neile, et ma armastan Jumalat ning ei saa Talle nii teha. Ma palusin Eliisilt põhimõtteliselt põlvili vabandust ning ma mäletan tema sõnu vist elu lõpuni: “Ma andestan sulle, sest ma armastan Jeesust.”
Siis algas minu tee Jumalaga. Ma pole Temast enam kordagi lahti lasknud, sest ma tean milline on elu ilma Temata ning ma ütlen teile - see sakib! Elu ilma Jumalata on hirmutav. Muidugi on olnud minu elus raskusi, neid on olnud palju, kuid Jeesus on seda kõike väärt.
Tänaseks on Eliis endiselt minu parim sõbranna, tema vanemad on minu vaimulikud vanemad. Ma olen kirglik Jeesuse järgija ning ma armastan inimesi armastada. Elu Jumalaga on hea! Ma arvan tihtipeale, et no enam paremaks küll minna ei saa, kuid siis jälle läheb. Jumal on nii palju võimsam kui ma ette kujutada suudan. Ta murdis täielikult minu ahelad ja ma olen nii tänulik! Jumal on hea ja Jumal on ustav!
Jumal kasutab mind. Kui ma tundsin, et ma pole midagi väärt, näitas Ta mulle, et olen osa Tema plaanist. Ta tahab meid kõiki kasutada, küsimus on selles, kas me laseme. Üks paljudest näidetest, kuidas Jumal mind kasutanud on kord, kui läksime noortega tänavatele kuulutama ja mina sain südamesse minna üksinda Apollosse. Täiesti lambine, kas pole? Istusin ühte tooli ning minu juures istus üks noor tüdruk, kes tundus oma eluga väga rahul. Jumal ütles mulle, et ma ütleksin talle, et Jumal armastab teda. Mu mõtted olid umbes sellised: “Mis mõttes? Sellel tüdrukul on kõik korras ju. Miks tal peaks olema vaja kuulda seda praegu?” Otsustasin siiski Jumalale alluda ning vaadata, mis saab. Teate, mis juhtus? Rääkisin selle tüdrukuga pikalt ja ta ütles mulle, et oli just mõelnud ennast tappa ning ta olekski seda teinud, kui ta poleks kuulnud, mida Jumal minu läbi rääkis.
Jumala plaan on nii suur, palju suurem kui me arvame. Ta armastab meist igaüht ning Ta tahab meid vabaks teha. Ta tahab, et Tema oleks meie elu keskpunkt ning meie rõõmu allikas. Kui Jumal on meie rõõmu allikas, siis wow - see on elumuutev!
Dajaana-Jessica, september 2018