Olen Erik, 17-aastane lihtne poiss Nõmmelt ning tänaseks olen ma mänginud 11 aastat jalgpalli klubis Nõmme Kalju ning tahan jagada Sulle sellest, kuidas Jeesus mu elu muutis.
Ma olen üles kasvanud neljaliikmelises perekonnas ning mõte Jeesusest kui Jumalast pole üldses võõras, vaid vastupidi. Südames olen kogu elu uskunud, et Jeesus on olemas ning suri minu pattude eest, ja see tegi mind kristlaseks. Kuid kristluse tähendust mõistsin ma alles 16-aastaselt.
12-aastaselt oli mul välja kujunenud eluks plaan: oma nooruse ajal palju pidutseda ning 50-aastaselt minna kuhugi pastoriks. See tundus päris hea plaan, sellisel viisil ei jää ma millestki ilma: saan gümnaasiumis hullupööra proovida ja kaifida erinevad asju ning lõpuks pastorina kindlustan endale koha taevas. Nii ma hakkasingi vaikselt kulgema maailma väärtuste suunas. 16. eluaastaks olin jõudnud proovida nii üht koma teist ning see elu, mis ma elasin polnud minu jaoks halb. Ka siis olin ma rõõmsameelne ning tundsin end hästi enamik ajast. Kuid see muretu elu piirdus mul sellega, kui pidin hakkama õppima kooli sissestumiskatseteks. Mul oli soov teha oma vanemad uhkeks, saades heasse kooli.
Esimesed koolikatsed olid VHK omad. Ma läksin katsetele õppimata, teades, et sinna kooli ma ei saa. Nädal enne nelikkatseid ma palvetasin iga päev ning selle aja vältel tundsin ma sisemist rahu tuleviku suhtes, et ma ei pea kartma, mis minust saab, et keegi hoolitseb minu eest. Peatselt ilmusid välja VHK esimese vooru tulemused ning imekombel olin ma need edukalt läbinud. Mida rohkem ma VHK-st kuulsin või selle kooliga kokku puutusin tugevnes minus soov seal ka õppida. Ning läbi ime ma sain lõpuks sinna kooli sisse. Ma tundsin oma südames, et keegi oli minu eest töö ära teinud sinna kooli sisse saamiseks. Ma tundsin, et ma ei vääri seal olemist. Ma tundsin, et kuigi ma olin olnud isekas ning seetõttu valu oma lähedastele teinud, on ikka keegi mind niivõrd armastanud, et ta on kinkinud mulle võimaluse õppida väga kihvtis koolis. See keegi oli Jeesus.
Sellest ajast peale on mul olnud elav suhe Jeesusega Temaga rääkides ning Teda kuulates. Vahetevahel on ikka raskemaid momente, kuid päeva lõpuks ma saan rahus magama minna, teades, et täis armastust Jumal on minuga. Samamoodi nagu mina palvetasin paludes Jeesust oma ellu samamoodi saad sina seda teha. Ma usun, et ta on meile kõigile andnud vabaduse kas temasse uskuda või mitte, kuid kui Sina soovid oma elule muutust julgustan ma Sind palvetama. Samamoodi nagu Tema armastus on minu täitnud, võib Ta ka Sinu täita.
Erik, juuli 2019