Võtsin vastu otsuse järgneda oma eluga Jeesusele, kui olin neljateistkümne aastane. Enne selle otsuse tegemist veetsin suurema osa enda elust proovides alati teha seda, mis oleks teiste inimeste tahtmist mööda. Minu enesehinnang põhines inimeste arvamustel ja seega olin kindel, et pean proovima olla nii täiuslik kui võimalik. Aga teha alati sellist nalja, mis kõigile meeldiks või olla alati iga inimese vastu lahke või näha alati ideaalne välja või saada alati parimaid hindeid või kasvõi mitte iilagi valetada pole just lihtne. Pika aja peale tabas mind masendav arusaam: ma ei suuda mitte kunagi olla täiuslik, ei teiste inimeste silmis ega ka mitte iseendi silmis.
Kui minu vanem õde sai kristlaseks, hakkasin temaga käima kaasas erinevatel kiriku üritustel. Nendelt inimestelt, keda ma seal kohtasin ja ka enda õelt kuulsin ma esimest korda seda tõde, et keegi on surnud minu eest ristil just kõigi nende vigade pärast, mis teevad mind ebatäiuslikuks ja seda sellepärast, et Ta armastab mind tingimusteta. Kas suudate ette kujutada mu rõõmu, kui ma aru sain, mida see tähendab?! See tähendab, et ükskõik kui palju kordi ma ämbrisse ka ei astuks, ükskõik milline mu välimus on, ükskõik kas inimesed mu ümber armastavad mind või naeravad mu üle, Tema ikka armastab mind piiritult. Ta armastab mind kõigi mu vigadega ja seal, kus mina ei suuda olla täiuslik, on Tema täiuslik minu eest.
Kui see mulle kohale jõudis hakkas mu elu muutuma kirjeldamatult, minus on nüüd nii palju rõõmu, usku ja lootust ning ma ei otsi enam enda väärtust teiste inimeste arvamustest, vaid meie kõige suurema Jumala südamest. Sest see oli Tema kes 2000 aastat tagasi lasi enda pojal, Jeesus Kristusel, minu ja sinu pattude eest surra. Tunnistan ülevoolava õnnega, et Jeesus on minu isiklik päästja ning Ta võib seda olla ka sinu jaoks!