Tere! Olen Reelia ning pärit Saaremaalt. Kristlane olen olnud nüüdseks juba kolm aastat. Enne seda oli minu elu väga kurb. Umbes 5.-6. klassis oli minu elus kõige halvem periood. Nimelt koolis mind kiusati kehakaalu pärast. Võtsin seda kõike väga südamesse, mis tundub tagantjärgi mõeldes väheolulise asjana, mille pärast olla õnnetu, kuid siiski hakkasin uskuma, et olen kole ning hästi paks. Koolis oli raskusi ka ühe õpetajaga. Alati oli midagi, mis talle ei sobinud. Koolikogemuste tõttu on mul siiani raske oma arvamust avaldada, öelda, mida mõtlen, kuna arvan, et nagunii ütlen midagi valesti.
Sellel perioodil mõtlesin üsna palju surmast ning sellest, et kõik oleks palju parem, kui mind enam ei eksisteeriks. Nii suguvõsas kui ka perekonnas olid suured probleemid.Olin seesmiselt väga üksik ja kurb, tundsin ennast väga tühjalt. Arvasin, et kellelgi pole mind vaja ning keegi ei hooli minust. Kuigi minu ema on alati mind väga armastanud, tundsin siiski kurbust. Mõtlesin, et kas ainult tühjus ongi see, mida elu mulle pakkuda suudab ning kas rohkemat polegi? Mis eesmärk kõigel on? Kõik tundus lihtsalt mõttetu. Peast käisid vahel läbi ka suitsiidsed mõtted.
Ühel hetkel leidsin enda jaoks raamatud, mis said minu parimateks sõpradeks. Võisin tundide viisi lugeda, kuna see viis mind eemale pärismaailmast. Ma justkui põgenesin teise reaalsusesse, paremasse kohta. Kui raamatuid parasjagu ei lugenud, siis mõtlesin välja erinevaid lugusid sellest, milline võiks olla minu elu ja milline võiksin välja näha...
Jumalasse olen ma uskunud kogu oma elu, aga isiklikku suhet mul temaga polnud. Enne põhikooli käisin pühapäevakoolis, kuid sellega asi piirduski. Edasi ei käinud ma pikka aega kirikus ega teadnud Jumalast suurt midagi. 2014. a jaanuaris hakkasin miskipärast kuulama Kuressaare Pereraadiot, mis on kristlik raadiojaam, see oli minu jaoks alati väga veider tundunud. Sain teada, et Siioni kirikus on tulemas Alfa kursus - kristluse põhitõdesid tutvustav kursus. Teadsin koheselt, et just sinna peangi minema.
Möödus umbes kolm nädalat ja siis see kursus algaski. Mitte keegi ei kutsunud mind kirikusse, seega tegi Jumal seda ise! Pärast seda hakkas kõik toimuma väga kiiresti. Veebruari lõpus külastasin Kuressaare Nelipühi kogudust ning seal lavastati ühte näidendit, mis mind tugevalt kõnetas. Etendus rääkis sellest, kuidas inimestel on võimalus valida, kas uskuda Jeesusesse või mitte, ning millised võivad olla selle otsuse tagajärjed.
Peale näidendi lõppu said inimesed võimaluse tulla Jumala ette palves ja paluda Jeesusel oma ellu tulla. Kordasin vaikselt palvet, mida pastor ette luges ning tean, et just see oligi hetk, kui ma võtsin Jeesuse oma ellu vastu ning uskusin, et just Tema suri minu pattude eest. Tundsin imelist rõõmu ja rahu. Sellel hetkel olin lihtsalt üliõnnelik ja olen siiani!
Peale kristlaseks saamist ei muutunud kõik üleöö. Väga palju on olnud kahtlusi, kas Jumal ikka on olemas, kuid siiski olen ma edasi uskunud. Temal on vaja veel nii palju minus tööd teha! Mul on siiamaani raskusi iseenda armastamisega ning kunagi ei suutnud isegi ennast peeglist vaadata. Praegugi tekivad mul vahel enda suhtes kohutavalt masendavad mõtted ning kipun ennast tihtipeale teistega võrdlema. Jumal aga õpetab mind, kuidas võiksin ennast armastada ja olla endaga rahul. See on olnud pikk protsess, kuid tulemusi on juba märgata. Tegelikult me ei pea ju ennast kellegagi võrdlema, sest me kõik oleme omamoodi erilised ja Jumala silme läbi armsad!
Samuti olen ma muutunud palju julgemaks ja avatumaks võrreldes sellega, kui arg ja häbelik olin ma alles mõned aastad tagasi. Kuid ka selles osas saab Jumal minuga veel palju tööd teha. Imestan vahel, kuidas Ta suudab minuga nii kannatlik olla! Inimesed minu ümber on hakanud märkama, et olen väga rõõmus ning lausa säran. Tean, et see kõik tuleb ainult Jumalalt, sest Tema on andnud mulle imelise rõõmu!
Elus on küll olnud raskusi ning kõik pole alati läinud just hästi. Olen kaotanud olulisi inimesi enda ümbert ja mõelnud, et miks küll? Tean vaid, et kõik on millekski vajalik ja et Jumala suurt plaani ei suuda keegi lõpuni mõista - küll aga on see täiuslik.
Jeesus on minu jaoks kõik, ning kõik mida vajan, on Jeesus. Ta on minu elu, südamesõber. Ilma Temata ei ole elul lihtsalt tähendust. Jeesus andis lõpuks minu elule mõtte. Soovin Talle pühenduda kogu oma südamega. Tean, et vaid Jeesus on alati minu kõrval, Ta armastab mind palavalt ning hoolib minust rohkem, kui ükski inimene kunagi suudaks.
Jeesuse vastu võtmine on olnud parim otsus, mille kunagi elus teinud olen! Tema suudab tuua meid välja ka kõige kohutavamatest olukordadest ning muuta kurbuse rõõmuks!