Ma jagaksin teiega täna oma lugu sellest, kui habras on elu. Olen oma elus sellest aru saanud läbi mitmete olukordade. Kirjutan teile, kuidas üks päev eriti hästi meelde jäi. Arvasin, et see jääb mu viimaseks.
Olen pärit kristlikust perekonnast. Ka suur osa minu sugulastest on kristlased. Sain ristitud juba 13-aastaselt ning kogu oma teadliku elu olen käinud koos Jumalaga. Kuid samamoodi nagu enamikel kristlastel, on ka minul olnud elus perioode, kus suhe Jumalaga pole olnud nii tugev ning maailma poolt pakutav on kohati tundunud liiga ahvatlev, et vastu panna.
Oli ilus suvepäev 8.augustil, aasta oli siis 2010. Saan seda kuupäeva elu lõpuni tähistada kui enda teist sünnipäeva - tänu Jumalale, olen seda ka iga aasta teha saanud! Olin selleks ajaks sirgunud 17-aastaseks noormeheks. Mis siis täpsemalt mu elus sel päeval juhtus? Võimalik, et kui nüüd meenutad ja Vikipeedia lahti võtad, siis tuleb sul meelde orkaani mõõtu torm, mis sel päeval üle Eesti liikus. Torm tuli lõuna poolt ning liikus üle Eesti, mõnes kohas oli torm tugevam, aga puutumata ei jäänud sellest vist ükski koht Eestis.
Samal päeval oli Otepää koguduse aastapäev ja me läksime sinna teenistusele perega ja sõbra Lauriga. Ilm oli sellel päeval eriti soe ja selge, ilmselt paljudel oli planeeritud pärast teenistust minna ujuma, isegi koguduse pastor soovitas teenistuse lõpus minna näiteks Pühajärvele. Nii me mõtlesimegi teha. Läksime siis randa ja ma tegin Laurile ettepaneku, et ujuks saareni, mis on Pühajärve keskel. Edasi-tagasi ujumiseks tundus täitsa pikk maa. Ujusime niisama rahulikult ja rääkisime igasugustel teemadel. Väsimust sel hetkel eriti ei tundnud ning lähenesime järjekindlalt saarele. Kui jõudsime saare juurde, siis mõtlesime saare peale minna, aga see osutus keeruliseks, sest seal oli ees palju vesiroose ja maha kukkunud puid. Seega otsustasime, et ei lähe saarele, aga kohe tagasi ka ei ujunud, kuna põnevad teemad olid arutamisel.
Samal ajal tulid tohutu suure kiirusega saare tagant mustad äikesepilved, mida meie ei näinud, sest need jäid täpselt saare taha ja päike oli teiselt poolt. Lauri äkitselt küsis mu käest, et "kuulsid seda või", ma ütlesin, et “jah kuulsin, vast oli lennuk”. Arvasin, et nii kiirelt ei tule torm, pealegi alles oli ju ilm nii ilus. Tahtsin veel seal olla pikemalt ilmselt ka seetõttu, et minu jaoks põnevad jutud olid pooleli, sisimas aimasin ka ise, et see oli siiski müristamine, mitte lennuk. Mõtlesime hetk hiljem, et peaks ikka tagasi minema (olime selleks ajaks veendunud, et müristab). Kuna pilved liikusid väga kiiresti, siis saime aru, et nüüd tuleb reaalselt hagu anda - väga kiiresti tegutseda! Siit algas võitlemine elu eest.
Nüüd juba oli väsimust ka tunda ning kaldani tundus päris pikk maa. Ilm läks uskumatult kiiresti pimedaks, tuul tõusis väga kiiresti. Sain aru, et mingi tavaline väike vihm ja müristamine siit ei tule. Lauri nägu muutus ka sel hetkel tõsiseks - ta ütles: "Nüüd, mees, tuleb sõna otseses mõttes elu eest ujuda!" Otsustasime ujuda nii, et hoiame ühe käega üksteisest kinni ja teise käega ujume, et üksteisest mitte kaugele triivida. Hakkasime siis täiega ujuma, kui olime jõudmas umbes järve keskele siis olid lained minu meelest juba üle meetri - harva olen merel sellistes lainetes olnud, järvest rääkimata. Pöörasin pea tuule poole - see oli nii tugev, et hing jäi hetkeks kinni. Rahet ja vihma peksis päris kõva hooga vastu nägu. Ühe hetkega oli väljas juba täiesti pimedaks läinud. Rannalt olid kõik inimesed juba ära jooksnud. Välku lõi tihedalt. Tekkis hirm, et kui vette peaks lööma, saame äkki elektrilöögi. Mingi hetk ma vaatasin seal vees lihtsalt kaldale ja nägin kuidas suured puud murdusid praksatustega pooleks, ilmselt üks lendas kuskile alajaama peale, sest seal pildus sädemeid mingist majakesest. Oli näha kuidas liiv ja lehepuru kõrgele õhku lennutati. Mul oli tunne nagu oleksin mingis maailmalõpu filmis. Seda kõike tundes oli reaalne hirm, et minu elu saabki seal otsa. Käisime ka kordamööda vee all, tõmbasin paar korda vett sisse ja siis oli küll reaalne tunne, et siia ma jään.
Olin kuulnud, et enne surma käib elu silme eest läbi. Mul ei käinud terve elu, aga see sama päev hakkas käima justkui video, hommikust peale sinna hetkeni seal vees. Sel hetkel juba mõtlesin oma matustele. Õnneks saime üksteist aidata kordamööda vee alt välja tõmmata ühe käega, aga kui oleksin seal olnud üksinda, ma ei kujuta ettegi...Pärast seda ma ütlesin Laurile, et nüüd me peame palvetama, me ei tule siit ise välja! Siis mõlemad kõva häälega palvetasime, et jääksime elama. Mingi hetk tundsimegi jalgade all maad - ma pole kunagi varem nii suurt rõõmu tundnud maa puutumisest. Me jooksime Pühajärve SPA majja tormi eest varju, siis hakkas torm juba lõppema. Laenasime seal kelleltki telefoni, et vanematele helistada, aga liinid olid kõik maas ja helistada ei saanudki.
Hiljem siis nägime vanemaid, isa oli esialgu täielikus šokis - ma pole teda kunagi nii näinud, see oli päris ehmatav. Ta rääkis, et jooksis kohe rannavalvesse (kõrval murdusid mõlemale poole suured puud, aga tol hetkel oma elu peale ta mõelda ei jõudnud). Kui jõudis rannavalvesse, siis öeldi talle, et need on enneolematud lained, et selliseid pole kunagi nähtud Pühajärve peal ja kui nad appi tuleks, siis nad upuks ise ka ehk ära. Seega ei tulnud keegi meile appi. Üks turistide paat sõitis meist mööda järve keskel olles, enne kui torm väga hulluks läks, hüüdsime neid, aga peale ei võetud. Ilmselt nad sõudsid ka oma elu eest ja ei julgenud riskida meiega. Isale andis lootust see, et ta arvas, et ehk me läksime saare peale, kus oleks turvalisem olnud. Vees ta meid ei näinud, kuna lained olid kõrged ja arvas, et kui me saare peal ei ole, siis ilma imeta veest me küll välja ei tuleks. Ema, õde ja täditütred palvetasid meie eest autos.
See oli minu elus selline hetk, kus sain aru, et mulle on antud teine võimalus ja seda ei tohi raisku lasta! Nüüd iga aasta tähistamegi seda päeva kui oma teist sünnipäeva! See lugu on õpetanud mulle olla tänulik iga hetke üle, mille saan veeta koos oma lähedastega. Olen selle teise võimaluse eest Jumalale tänulik ning läbi selle ka näinud, et vahel aitab Jumal meid hädaohu eest, aga vahel aitab ta meid ka hädaohu sees. Julgustan ka sind alati Jumalat usaldama ning olla tänulikum sulle antud elu eest.
Markus
aprill 2020