Kuigi olen kristlane olnud juba veidi üle viie aasta, on mu elus olnud siiski mitmeid hetki, kui olen tundnud, et enam ma ei jaksa ega suuda. Neil hetkedel tegin mitmeid valesid otsuseid, eksisin õigelt rajalt kõrvale ja teadsin, et olen taas teinud pattu.
Üheks selliseks eksimuseks saab nimetada otsust, mille langetasin, kui mulle meeldis üks mittekristlasest noormees. Olin armunud, tema juures tundus kõik õige ning ühel hetkel mõtlesingi, et mis seal ikka - otsustasin temaga abieluvälist seksuaalelu elada. Kuigi teadsin algusest peale, et see on vale ja nõnda ei peaks tegema, suutis armumistunne minu meelt mõjutada. Lisaks valetasin oma parimatele sõbrannadele, väites, et me veedame noormehega lihtsalt koos aega ega tee midagi enamat. See oli aeg, kus mul oli tunne, et ma ei ole Jumala armastust väärt ja nagunii ei mõistaks mitte keegi, mis minu elus toimub.
Kõik see laastas mind: ülimalt raske oli mingiski suunas edasi liikuda ja võimatu oli oma käitumist ise parandada. Kergem tundus lihtsalt eemalduda ja elada elu eemal Jumalast. Aga just sellistel hetkel on Jumal mulle alati öelnud: “Järgne mulle, ma olen sulle ju kõik andeks andnud ja sa oled minu laps! Ära karda, sest ma armastan sind!”
Jumal aitas mind välja valest armusuhtest, puhastas mind ja tervendas mu hinge. Ta on seeläbi näidanud oma armastust ja tugevdanud minu usku Temasse. Jumal on andnud mulle kindluse, et kuigi inimesena olen ma ekslik, siis Tema teeb mind täielikuks ning ainult Jumal ise saab pakkuda mulle tõelist ja tingimusteta armastust.
Triin